Nädala jooksul selgitati 2026. aasta klubimeistrid. Kolmele eelvoorule järgnesid vahevoorud ja finaalringid laupäeval, 7. novembril.
Eelvoorudes suutis ainsana maagilise 200 piiri ületada Robin Miklas, sedagi nibin-nabin ehk keskmisega 200,7. 190-se keskmise piiri ületasid veel Lauri Raadik ja Taavi Allsalu. Vahevooru pääsemiseks piisas seekord keskmisest 162 p. Naiste eelvoorudes ei saanud keegi ligilähedalegi Liina Rohile (keskmine 184,3). Riina Lõhmus saavutas eelvoorude keskmiseks 172 p ja Ede Miklas 160,2 p. Vahevooru edasipääsupiiriks kujunes naiste puhul 128 p.
Enim kõneainet pakkunud teemaks kujunes õliskeem. Juba enne võistluse algust räägiti sellest õuduslugusid ja nii pakkus hilisem ennustusvõistluse võitja Toomas meeste võidutulemuseks vaid 191 p. Nii hull asi siiski ei olnud, aga kahtlusteta sai nii mõnigi sportlane selle profiili kasutamisest templi mällu, loodetavasti mitte igaveseks. Kiristati hambaid, mis kiristati, aga lõpuks toimis siiski vana hea „nutad ja mängid“. Eks aeg-ajalt on pikas perspektiivis kasulik katsetada ka tõeliselt väljakutsuvaid õliskeeme ja autoril Taavi Allsalul on plaanis niisuguste „Alpi laagritega“ ka jätkata.
Meeste vahevoor kujunes üsna dramaatiliseks, sest viimases mängus hävisid nii Toomas kui ka Jaanus, kes seni võisid ennast üsna kindlalt tunda. Ivar, Taavi ja Andrei võtsid jalad kõhu alt välja ning spurtisid vastavalt 3., 4. ja 5. kohale. Paraku jagus finaalikohti vaid neljale ja nii pidi Andrei leppima kokkuvõttes esimese väljajääja ehk 5. kohaga.
Toomas: „Olen rahul tegelikult ja õli oli huvitav. Nii eel- kui ka vahevoorus said aga pärast kolmandat sarja ideed otsa, mis palliga ja kuhu visata. Sparesid tuli hästi mängida ja alguses ka õnnestus, aga kui koht kadus, kadus ka sparetäpsus.“
Naiste vahevoorus nii suurt draamat ei olnud ja vahed said päris muljetavaldavad. Triin Tiitus oli oma 3. kohaga väga rahul ja ei osutanud Ede Miklasele suurt vastupanu ka esimeses finaalringis. Küllap oli tema püssirohi säravast esitusest selleks hetkeks juba otsas. Järgmine ring ehk superfinaal Liina ja Ede vahel oli juba palju tasavägisem ning ka emotsionaalsem. Liina splitiviga viimases ruudus jättis Ede jaoks ukse lahti ja Ede ei jätnud juhust kasutamata, kaitstes tiitlit teist aastat järjest.
Liina Rohi: „Kehv tunne on. Kui eelvoorud ja vahevoorud nii tugevad mängud olid… Aga jah, tänu ootamisele läks pöial paiste. Ja esimesed kaks ruutu läksid selle nahka, et pöial jäi kinni. Mõru maik on suus, sest tean, et oleksin olnud võimeline paremaks.“
Ede Miklas: „Eelvooru mängides oli tunne, et finaali pole asja ja Robini noored teevad ka mulle, „vanale kalale“, tuule alla. See eelvoorude kolmas mäng 104 tõmbas ikka moti totaalselt maatasa. Aga mingi valemiga suutsin ikka viimased mängud ok teha ja kuue hulgas koht oli kindlustatud, mis oli ka eesmärk. Vahevooru mängudes samuti mingit lusti ja lillepidu polnud, Liina viskas esimese mängu kohe sellise tulemuse, et isegi ükski mees ei saanud sellele lähedalegi. Vahevoor sai siiski õnnelikult läbitud ja finaali pääs kindlustatud. Ega ma finaali mängima suure kindlusega ei läinud, kuna Triin oli vahevooru viimase mängu visanud korraliku tulemuse 187. Aga Triin sai ikkagi alistatud. No ja nagu ikka, tuli finaalis hakata jälle Liinaga maid jagama. Kerge see mäng ei olnud, kuna läksime kogu mängu väga tasavägiselt. Ei saanud mina Liinast ette ja tema hoidis hammastega minust kinni. Minu „õnn“ oli Liina 7/10 split viimases ruudus, see kindlustas mulle kindla võidu. Tehtud, tunne on hea.“
Meeste step-ladderi esimene ring Taavi ja Ivari vahel oli mõõdukalt pinget pakkuv, aga väga teravaks seal siiski ei läinud ja nii pidi Taavi leppima esimese poodiumivälise ehk 4. kohaga. Järgmises ringis tundus Ivaril juba jaks raugevat ja nii kaotas ta Laurile 36 punktiga. Superfinaali ajaks oli õliskeem senisest veelgi keerulisemaks mängitud ja Robin valis riskantse backup-viske ehk viske tagurpidi vindiga. Lauri Raadik oli superfinaalis aga kindlus ise ja Robini valitud viskestiil seekord edu ei toonud. Lauri võit oli mäekõrgune 247 : 174 ja valitsev Eesti meister sai trofeekappi veel ühe klubimeistri tiitli.
Robin Miklas: „Ma arvan, et backup-vise oli finaalis õige otsus, sest parem pool tundus väga halb. Võib-olla mingi läikiv oleks töötanud, aga paari viske soojendusega ei julenud riskida. Võib justkui öelda, et kaotusega seoses oli vale otsus. Lauri mängis väga hästi ja oli parem vastane.“
Lauri Raadik: „Eelvoorudes mängisin Brunswick Combatiga – see on mu kõige uuem pall (matt pall). Alustasin suhteliselt kõrgelt ja kui teist mängu läksin mängima, siis rada oli üldse teine, pidi ülitäpne olema sealt visates. Robin ütles, et koli väga madalale ja sealt oli selle matt palli reaktsioon väga hea. Pole lihtsalt sellist õli nii ammu (kui üldse) mänginud ka, kus nii palju õli serval, et põhimõtteliselt ära ei kuivagi. Kuna mul oli põlv probleemne laupäeval, siis Combat ei sobinud, kuna mul polnud eriti hoogu. Oli vaja rahulikult visata, seega vahevoorus mängisin samuti madalalt, aga Brunswick Alerti („poolmatt“) ja Hammer Black Widow Maniaga (läikiv), olenes rajast. Sobisid väga hästi ja nagu ikka, alati on õnne vaja ja seda jätkus piisavalt.“
Kokkuvõtteks: valdas arvamus, et kui esimestest šokimeeleoludest üle saadi ja ennast kätte võeti, tuli ka mängutulemus järele. Mõnel see õnnestus, mõnel mitte. Nii nagu igal teisel õliprofiilil ja turniiril.
Loe uudist kodulehel: Perona BC meistrid on Ede Miklas ja Lauri Raadik
Kõik klubi uudised ja võistlused: peronabowling.ee